Uued avenüüd

ISCI Superviisori ja coachi väljaõpe, juhtimise suund. 
Moodul 6: Stress ja läbipõlemise ennetamine. Loovmeetodid. Vahevaade.

Minu läbipõlemise valem on selline:

Ma ei märka oma vajadusi näiteks puuduva kuulumistunde suhtes ega julge tunnistada, kui olen hädas esialgsest ajakavast kinnipidamisega või oska küsida täiendavat informatsiooni, kui minu hinge on vallutanud kahtlused minu panuse väärtuslikkuse osas. 

Brené Brown ütleb, et fear of irrelevance – hirm olla ebaoluline on üks kõige levinumaid ja karmimaid hirme töökeskkonnas.

Ühtlasi olen oma pikaajalise interpersonaalse riskijuhtimise (millest võib lugeda eelmisest postitusest) tulemusena omandanud suurepärase kompetentsi märgata teiste inimeste käitumises pisikesi muutusi, mida tihtipeale minu aju tõlgendab vägagi inimlikult sedasi, et kindlasti ma ütlesin või tegin midagi kohatut (millest võib ka lugeda ühest eelmisest postitusest). Tõsiasi on muidugi see, et isegi kui ma tihtipeale märkan midagi, siis eeldada et nii ongi, veendumata asjaosalisega, et tegelikult nii on, on ennatlik.

Aga jagada neid märkamisi – või pigem, jagada iseenda tundeid iseenda suhtes nende märkamiste kohta teistega, on minu krüptoniit. See on minu jaoks tegelikult haavatavus – maailm, kuhu ma seni üldiselt ei ole lubanud praktiliselt mitte kedagi mitte kunagi. 

Ühtlasi olen terve elu olnud veendunud, et kõik on võimalik ja „tahate näha, et saab“, kui keegi on väitnud vastupidist. Üldiselt on saanud ka. Ma ei teagi, kas nüüd jõudis kätte piir, et enam ei saa või siis on isu läinud ebamõistlikult suureks. Üks on aga selge – kui proovida korraga liiga palju ära teha, siis on lihtne ennast ära kaotada.

Vajadusi ei märganud – järgmine osa valemist on joosta rattas senistele harjumustele vastavalt. Seda oskab aju hästi, sest rajad on sügavaks tallatud.

Sel aastal võtsin uuesti osa kahenädalasest MBSR kursusest. Eelmisel aastal osalesin ka, aga otsustasin sama asja korrata, sest olin oma riskijuhtimisest kirjutades adunud, et ainus tee mitte nii tulihingeliselt riske juhtida, on proovida olla rohkem teiste inimestega suheldes selles hetkes kogu iseendaga ja kuulata seda, mis sel viimasel öelda on. 

Võtsin siis proovida ja tulemus oli hirmuäratav. Kogesin hinnanguid ja tundsin, et mind on ära liigitatud ja et teise inimese võimuses on omada tõemonopoli selles osas, et kuidas asjad on ja miks ma olen selline nagu ma olen. See tegi haiget. Ma ei öelnud seda talle, sest selleks korraks oli saanud palju ja käesolev kogemus justkui tõestas, et ei tasu riskida.

Oli see siis minu koht haiget saada? Saan ma liiga tihti haiget? Lasen endale „pähe istuda“? Olen liiga tundlik? Või oli see hoopis kõnekas peegel minu enda harjumuspärasest lähenemisest teistele inimestele, proovides kontrollida elu määramatust ja selles enda jaoks vastuvõetavat loogikat leida.

Ja kui rattas on piisavalt põhjalikult oma loogika järgi kolistatud, siis täiesti märkamatult saabub päev, kus ma ei jõua, taha ega viitsi mitte midagi. Kuna mitte midagi ei saa tehtud, siis tundub mulle, et olengi täiesti kasutu – ja edasi võite ise ette kujutada. Siinkohal on võimalikke trajektoore tegelikult mitu. Tänaseks tean, et mis nägi välja vägagi nagu läbipõlemine, seda tegelikult ei olnud ja tegelikult tegelikult on mul nüüd võimalus veelgi sügavamale enda sisse vaadata ja kogu see “läbipõlemise” valem saab nüüd ehk ümber pööratud.

Kui siit midagi kaasa võtta, siis ehk seda, et kogu see nüansirohkus kuulumistunde, emotsionaalsete vajaduste, igavese valveloleku ja vaheldumisi vihastamise ning julge katsetamisega on ju kõik tegelikult uus oskus – samm kaugemale kui varem ja pärast seda, kui lihtsamad sammud on ehk juba tehtud, kuigi palju veel tegemata. Ühes podcastis nad rääkisid hiljuti, et vihastamine on märk sellest, et keegi on eksinud minu väärtuste vastu – võib-olla saabki see olla järeldus – et on avanemas uued avenüüd, mida mööda minna on vastupandamatult põnev ja mis samas toovad endaga paratamatult kaasa olukorrad uut sorti otsuste ja tähelepanekutega.