ISCI Superviisori ja coachi väljaõpe, juhtimise suund.
Moodul 10: Muutused, konfliktid ja kriisid
X moodul tähistas minu jaoks uut lähenemist oma uuele superviisori identiteedile. Seni olen seda kooliskäimise teekonda võtnud rohkem põneva ja teraapilise enesearenguna ent sel viimasel moodulil proovisin teadlikult hoida rohkem professionaalset pilku. Eelseisev esmakordne grupiprotsessi praktika motiveeris õigel ajal kätt tõstma ning see võimaldas osa saada seniste õpingute kõige põnevamast terve päeva väldanud kogemusest oma oskused määramatuses proovile panna. Nautisin seda kogemust väga.
Enda kohta uut ma liiga palju selle mooduli refleksioonis veel teada ei ole saanud. Võib-olla on 40 aastat piisavalt pikk aeg, et on olnud aega end tundma õppida. Segaduses orienteeruda, suund valida ja sellele kindlaks jääda, et eesmärgile jõuda ning teised endaga kaasa võtta – seda olen saanud harjutada ka varem oma elus. Minu raskuskoht selle kaasa võtmise juures on see, kuidas teha seda võimalikult väikese vastupanuga, teisi arvestavalt. Usun, et saan seda kindlasti veel arendada, aga usun samas, et see tuleb juba täitsa kenasti välja.
Tõdesin taas, et kui elu annab mulle võimaluse konfronteerumiseks, siis minu instinkt on seda võimalust kasutada. Ma ise naudin seda ja samas tean, et suurem jagu inimesi seda reeglina ei tee. See vist tundub ohtlik enamasti inimeste jaoks, niimoodi justkui vastasseisus olla. See on minu õppekoht, kuidas sellistes olukordades rohkem teisi hoida, isegi kui nad justkui ei ole minu poolel. Piltlikult öeldes, ei tea ju kunagi elus, kuidas pooled ennast ringi võivad mängida ja pealegi ei ole sellist polariseerumist tarvis kellelegi. Võib-olla on see küsimus sellest, milliseid lahinguid valida ja kui palju hetkel või teisel andeks antakse. See hetk minu mõningase konfronteerumisega oli samas põnev õppimiskoht ülejäänud osalistele.
Mis mind X moodulis veel käivitas, oli jagamisringide “populaarsusvõistlus”. Läbi elu olen tõdenud, kuidas haruharva olen suutnud nendel konkureerida. Adun, et kipun võtma igasugu olukordi tihtipeale võistlusena ja seda ei pea tegelikult nii tegema. Skanneerin ruumi, otsimaks vastust küsimusele, kas olen ikka heaks kiidetud. Võib-olla on see lugude jutustamise oskus, mida saaksin ise harjutada; võib-olla mingit sorti ehedus, mis ehk tõeliselt kohal olla saabki ainult siis, kui enam ei muretse nii palju, mis teised arvavad või kes võidab populaarsusvõistluse.
Julie Diamondi järgi oma mõjujälge analüüsides leidsin, et kui sotsiopoliitilise, rolli-, isikliku ning osadel juhtudel ka ajaloolise võimuga on mul pigem hästi, siis mitteametlik on see, mis just mitteametlikes kooslustes pakub kõige enam väljakutset. Võib-olla olengi veidi ringikasvanud tänaseks, aga oma peas on selline ajalooliselt kujunenud madal profiil iseendast, mis just nendes mitteametlikes olukordades on takistuseks olnud seni. Sel madalal profiilil on olnud kahtlemata nii mõneski olukorras kasulik roll, aga võib-olla on nüüd juba palju kasulikum ja ausam iseenda suhtes mitte ennast niimoodi limiteerida. Kuidas muidu saan päriselt kogeda empaatiat nii iseenda kui teiste suhtes.
Avastasin uskumuse, et ma igal juhul teen midagi sellist kuidagi nii, et see väärib hukkamõistu. See on aastatepikkuse “riskijuhtimise” tulemus. Nagu üks psühholoog mulle kunagi ütles – võib-olla on see oskus, mis vajab harjutamist, kuidas olla iseenda jaoks turvaline täiskasvanu. Üks teine psühholoog arvas, et enesematerdamine on natuke ka harjumus, et mitte öelda isegi sõltuvus. Eelmainitud “populaarsusvõistluse” jagamisringis mäletan end ütlevat, et nii raske on intrigeeruda positiivsest. Evolutsioonipsühholoogiliselt ongi see tõsi – ellujäämise seisukohalt oli savannis tähtsam ohtudele tähelepanu pöörata. Tänases maailmas aga, tundub mulle, on ellujäämise seisukohalt tähtsam oskus tähelepanelikult ja armastusega tänulik olla. Vaata kui tore siis, et ma nii tähelepanelik olen kõikide selliste pisikeste sotsiodünaamiliste detailide suhtes – võib-olla saab just see olla minu supervõime selles uues identiteedis.
Comments are closed