ISCI Superviisori ja coachi väljaõpe, juhtimise suund.
Moodul 2: Coachi ja superviisori isiksus ja kompetentsid. Gestaltdi tehnikad supervisioonis ja coachingus.
Teine moodul tabas mind… paraku nii, et pidin poole puuduma ja samas ka nii, et lõpetasin selle omajagu segaduses. Kui alustasin coachingu õpinguid, oli mul peaaegu tunne, et nüüd olengi leidnud oma nelikümmend aastat taga otsitud kutsumuse. Kogesin kuulumist, hästi toredat tagasisidet nii mitmelt rindelt, olin inspireeritud. Teise mooduli lõpp leidis mind hämmingust, et mis oli juhtunud selle äratundmisega ning pani oma valikute selguses kahtlema. Võib-olla on see loomulik emotsionaalse tsükli osa – mis läheb üles, peab tulema alla, enne kui saabub tervislik tasakaal. Organisatsioonipsühholoogia arvab sama – kui forming’u eufooria on ühelpool, saabub storming, et siis läbi norming’u performing’uni jõuda.
Genogrammi harjutus andis võimaluse konkretiseerida teadmisi nendest, kes olid enne mind, aga ka aduda, et võib-olla see kõige suurem pealisülesanne, mis mind hetkel käivitab – kuidas luua ühendust – ei pärinegi sellest suguvõsa poolest, mille osas olen kõige enam olnud veendunud nende inspireerivas ja kujundavas loos, vaid just sealt, mis mulle seni on tundunud tagasihoidlikum.
Genogrammi harjutus võimaldas kogeda ka tagasisidet kahel erineval väga mõtlemapaneval moel. Üks neist panustas veidi minu mõningasse motivatsioonipuudusesse, millest eelpool juttu oli. See justkui joonis alla arusaama, et eksimine ilmselt tuleb anda andeks kõigile… ja et miks enamik tagasiside andmisi tuksi kipub minema – mitte sellepärast, mis on öeldu sisu, vaid vähese empaatiaoskuse tõttu. Empaatia all pean silmas oskust, nagu seda kirjeldab Brené Brown oma raamatus „Atlas of the Heart“ Theresa Wiseman’i ja Kristin Neff’i töö tulemusena. See on viieosaline oskus:
- Näha olukorda teise inimese seisukohalt
- Hoiduda hinnangulisusest
- Tunda ära emotsioon
- Anda teisele inimesele märku sellest, et sa tead seda enda tunnet
- Harjutada kohalolu
Kõige enam kõnetab see mind sellepärast, et ilma oskuseta näha olukorda teise inimese seisukohalt – ja enamasti tähendab see ju tegelikult ka seda, et on tarvis esitada täpsustavaid küsimusi paremaks mõistmiseks – on sinu arusaam olukorrast ja teise inimese arusaam olukorrast võib-olla diametraalselt erinevad ja seega miski, mis sa ütled – sellest pole ehk liiga palju tolku, sest ühendust ei ole või saab keegi haiget.
Harjutasin siis kohalolu ja proovisin jälgida end kõrvalt, mis paneb mind niimoodi öeldud sõnadele reageerima. Ja vist ei ole muud järeldust, kui „täiesti mõistlik soov olla kõikide inimeste meelest kõige normaalsem inimene“. Eelmise lause iroonia ei tule tekstis liiga hästi välja, kuid eks see ole kõnekas, kui palju soovime meeldida ja kui vähe seda teadvustame. Üks kaasõppija jagas minuga oma tagasiside märkmeid. Lugesin neid ja vihastasin esimese hooga poolte ridade peale. Siis proovisin uuesti ja, teades konteksti, tundes iseennast, adusin, et ilma ühenduseta ei ole nendel tagasiside mõttejuppidel liiga palju sisu. Ühendus tagab uue mõtte vahetatud toorikutest ja kohalolu annab iseendale teise seisukoha ja võib-olla järgmine kord, kui kohtan analoogseid mõtteid, ma enam niimoodi ei reageeri.
Minu kohalolu oli selles moodulis pärsitud tervisliku seisundi tõttu. See oli hea võimalus kohaolu harjutada, et rahustada organismi mitte kõigile füüsilistele ärritajatele reageerima, aga sellevõrra oli vähem energiat reserveeritud tähelepanuga selle, mis toimus ruumis. Ja seetõttu omakorda oli minu jaoks vähem ühendust, kõik tundus justkui kontekstist väljas. Eelmise korra suured tunded, milliste ootustega ju ka seekord olin tulnud, jäid püüdmata. Aga püüdsin võib-olla pisikesi taipamisi, millest kokkuvõttes on rohkem kasu. Ja panustan uuele võimalusele järgmisel korral ja kõikidel pisikestel vahepealsetel kordadel väikegrupis ja coachingukogemustes. Nagu ütles maailma kõige ägedama sarja peategelane coach Ted Lasso: „I hope that either all of us or none of us are judged by the actions of our weakest moments but rather by the strength we show when and if we’re ever given a second chance.“
Comments are closed