ISCI Superviisori ja coachi väljaõpe, juhtimise suund.
Moodul 3+4: Õppimine ja areng. Lahenduskeskne lähenemine. Süsteemse lähenemise põhiprintsiibid ja konstellatsiooni tehnikad supervisioonis ja coachingus.
Truth is always quiet – it’s the lies that are loud.
Jesus Revolution
Enesekindlus on vaikne, ebakindlus häälekas.
Raimo Ülavere
Kõnekas, et moodul, mille keskseks teemaks on õppimine ja areng, on minus seni tekitanud kõige enam mässu õppimise suhtes. Mul on õppimisega oma suhe. Ma nimelt armastan seda, sest see on võimalus targaks saada ja kõik armastavad ju tarku inimesi. Võib-olla kõik mitte. Aga nii ma arvasin, et kõik armastavad tarku inimesi ja sellepärast tuleb targaks saada.
Natuke hiljem sain ma aru, et tark ju võib olla, aga hoopis olulisem on see, mida selle tarkusega teha. Ja et tark saab olla mitut moodi. Saab olla raamatutark, tundetark, kehatark, seltskonnatark? Raamatutark teab palju fakte ja teooriaid; tundetark oskab aru saada, mis värk nende emotsioonidega on; kehatark oskab aru saada, kuidas oma keha kuulata ja seda liigutada nii, et saavutada soovitud tulemus; seltskonnatark teab, kuidas seltskonnas tuju üleval hoida ja millal mida öelda, mida mitte öelda.
Õppimine on mul käinud alati lihtsalt. Koolis kirjutati minu pealt regulaarselt enne iga matemaatikatundi kõik kodused ülesanded maha. Mõtlesin, et mis mul sellest – ma olen ju oma töö ära teinud ja see aitab mind hiljem elus ja ega mul kahju ei ole. Pärast õppisin, et igat moodi saab – saab justkui kergemalt läbi ja võib pingutada rohkem. Erapoolikud vaatlustulemused ütlevad, et tütarlapsed kipuvad olema korralikud, pingutama rohkem, aga keskeltläbi pidama endast vähem. Sealjuures noormehed ehk on harjunud läbi saama lihtsamalt ja tihti piisab ju blufistki? Olgu siinkohal igaks juhuks mainitud, et need on erapoolikud vaatlustulemused ja loomulikult mitte kogu tõde.
Ma vist olen olnud tihti pigem raamatutark ja vähem muudmoodi tark, seepärast ka nende õpinguteni siin jõudnud olen. Proovin teha oma senisest suurimast takistusest oma suurimat ressurssi. Õppisin, et kui ma kogu seda raamatutarkust lihtsalt jagada proovin, siis vaadatakse, et targutab. Viimasel ajal proovin siis vähem targutada ja rohkem tõlkida neid teadmisi oskusteks. Üsna tihti eksin endiselt ja see paneb aduma, kui vähe on kasu ainult üht sorti tarkusest. Et see ei too vaikimisi armastust kaasa. Seda saab hoopis siis, kui ütled, et näe – ma keerasin jama kokku, sest ma ei osanud paremini. Aga ma olen siin selleks, et pihta saada, kuidas see käib ja mitte selleks, et mul oleks ilmtingimata õigus, nagu ütleb Brené Brown.
Õppisin, et armastust ei too kaasa ka see, kui teed nalja oma privilegeeritud positsioonilt, adumata, et sinu nalja inspiratsioon on paraku pärit kellegi eksimisest mingit sorti tarkuse puudumise tõttu. See ei ole naermist väärt, vaid on hoopis kohatu. Ja kohatuse teema on mulle juba tuttav. Adusin keset moodulit, et minu „ma ei sobi“ lugu ei ole kuhugi kadunud. Avastasin end juurdlevat paradoksi üle: ühelt poolt olen veendunud, et minu moodi kindlasti ei sobi, järelikult on parem olla iga juhuks järgmine kord vait. Nii on kindlam, et tõrjumine jääb tulemata. Ja samas on suur osa minust juba ammu adunud, et minu suurim soov on olla kuuldud-nähtud- armastatud. Ma arvan, et see on inimeseks olemise universaalne soov. See eeldab aga paraku seda, et sa oled kohal ja oled sina ise. Aga kui sina ise on mõnikord kohatu, sest puudub see seltskonnatarkus?
Kõlab paradoksina, aga see oleks liiga lihtne. Kohatuse sees on peidus hinnangulisus. Kohatu ei ole diagnoos, vaid info selle kohta, et kellelgi oli ebamugav. Kui ma olen siin selleks, et pihta saada, kuidas see käib ja mitte selleks, et mul oleks ilmtingimata õigus, siis see ühtlasi tähendab seda, et ma saan proovida uuesti, suhtudes iseendasse sealjuures ka armastusega. Ja vot see on alles õppimine, kui seda õnnestub kogeda – siis saad proovida uuesti, riskida tõrjumisega, kuid suurema tõenäosusega võites sellest hoopis mõistmist ja koos sellega suurendades lootust armastusele.
Selles moodulis kogesin ka seda, mis tunne on olla sellise situatsiooni tunnistajaks kolmanda osapoolena – nii palju soojust ei ole ma õppimise jooksul kunagi kogenud. Raamatutest saab seda ka, aga väiksemas doosis. Ja kui pidime 3. mooduli lõpus reflekteerima oma kasvamise teekonda, siis selle pildi märksõnaks saigi kasvamine peast südamesse. Nii et mäss ei ole ilmtingimata halb – mäss võib olla lihtsalt märk sellest, et õppida on rohkem ja et selleks tuleb pingutada rohkem, kui on olnud harjumuspäraselt mugav lihtsalt raamatut avades. Et tegelik õppimine on minu jaoks selles, kuidas saada raamatutargast tundetargaks, kehatargaks ja seltskonnatargaks. Ja proovida uuesti, kui esimene kord läks valesti.
Need kaks mõtet, millega see postitus algab, on mind nüüd mõnda aega saatnud ja mulle tundub, et neis võib olla tõde küll. Minu mäss ongi ju lihtsalt avastus, et raamatutarkusest ei piisa ja et ma olen paljastatud. Peab hakkama tegutsema ja valmis olema selleks, et ilmselt läheb kuskil varsti midagi jälle pekki. Ja et sellest ei ole midagi, sest siis saab proovida uuesti.
Comments are closed