ISCI Superviisori ja coachi väljaõpe, juhtimise suund
Moodul 11: Superviisori ja coach’i professionaalne tegevus
Riskijuhtimisest, uuesti. Selles viimases koolimoodulis enne lõpusessiooni juhtus kolm märkimisväärset asja: kogesin perspektiivi, mille puudumist ma ei olnud adunud ning mis andis mulle põhjuse, miks supervisioon saab olla eriti juhtimises erikuradikasulik; riskisin, usaldades ennast; ja kogesin ühendust, mida tagantjärele sõnadesse panna on peaaegu et võimatu – sellest on jäänud mälestusena pigem täidetuse ja toetuse tunne, kui et saab siia selle kohta kirja ratsionaalne analüüs. Aga kõigest kordamööda lähemalt.
Endale otsa vaadates näen, et olen kasvanud. Minusse on saabunud rahulik enesekindlus ja isegi, kui ma oma loomingulistes ego- ja identiteedikriisides ka täna 20 aastat hiljem oma teed otsin, siis see ei ole enam hirmunud, clueless nooruk oma humanitaar- ja kommertsmaailma reaalsustes kuuluvust taga ajades ja ennast ühele või teisele poole liigitada üritades, vaid keegi, kes kuulub iseendale, kirjutab kuigivõrd alla mõlemale poolele, mõtleb endiselt, et üks puhkus nädal aega järjest “Tõde ja õigust” või “Sadat aastat üksildust” lugedes on üks hea puhkus, nagu on ka rännakud Samui päikeseloojangutes, Avoriaz’ talvemuinasjutukülakestes või kaaslaste sisemaailmades.
See puudunud perspektiiv andis mulle märku kasvuvajadusest, mis saab laheneda vaid keskkonnas, mis sisaldab seda kogemust, mille järgi janunen. See käib nende mõlema maailma kohta. Võib-olla sellega on veidike nii, et peab olema piisavalt kannatlik, ootama ära kogu selle frustratsiooni, mis kaasneb segaduse, tormi ja kaosega, et pärast seda võiksid hammasrattad leida selle haakumise hetke, peale mida on kõik järsku väga loogiline ja selge. Kogenuma jälgedes on võimalik osa saada ja normaliseerida, avastada ja pärast seda selle uue teadmisega level up edasi oma asju ajada. Niimoodi läheb ühelt poolt aastaid, aga teiselt poolt kaasnebki sellega kasv, mida ise peaaegu tähele ei pane ja mille tulemusena ometi avaneb uksi, millest sisse piiluda ja selles uues reaalsuses oma esimesi samme teha.
See toob mind riskimiseni, mis mind ennastki üllatas. Ratsionaalse ja tunnetusliku maailma vahel sildu otsides on vahel omal kohal sohu toppama jääda. Need toppamised aitavad marineerida sellel, mis tegelikult hiljem loob pinna kasvuks, ühenduseks ja ühtäkki ei tundu risk enam riskina, vaid on osa elust, mitmetahulisest, värvilisest, tunnetuslikust kõikehõlmavast kogemusest. Ja nii oledki järsku oma 20 aastaga jõudnud sinna, kus kellegi jaoks oled sina see, kes pakub perspektiivi, jätkates ise samal ajal oma perspektiivi otsimist viisil, mis 20 aastat tagasi oli kättesaamatu.
Ja ühendusest? Ühendusega on nii, et mida rohkem oled valmis andma, seda rohkem saad tagasi. Mida rohkem oled valmis avama, seda suurem on ruum, mida on võimalik täita. Mida rohkem mõistad, seda vähem on vajadust olla iseenda peale pahane. Ja sellest, kurat, ei saa enne aru, kui ei koge seda soos toppamist koos perspektiiviga, mida saab pakkuda keegi, kes on selles soos mõnuga aega võtnud, et seal end koduselt tunda. Ega need uued ühendused ju enne ei tule, kui haakumise hetkele on antud ruumi …päris elu varal asjast aru saada.
Comments are closed