ISCI Superviisori ja coachi väljaõpe, juhtimise suund.
Moodul 7: Grupisupervisioon ja -coaching. Sotsiomeetria kasutamine.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis Gibbsi refleksioonimudelit mööda minnes oli asi nii.
Alustasime oma teemat usalduse loomisega. Liikusime kogu grupiga ruumis ringi, et anda märku sellest, kui sarnaselt üksteisega mõtleme. Keegi esitas oma küsimuse ja nii mõnigi leidis sama olevat vähem või enam põletava. Kõik olid kohal ruumis, mille seinu kaunistasid helged loodusmotiivid ja seal me siis olime niimoodi roheluse rüpes, kraadides üksteise haavatavusi ja proovides iseendast sotti saada, kui järsku leidsin, et üks meist on kaugel eraldi ja et nii ei võinud ju see asi ometi mitte jääda, siis võtsin nõuks koha sisse võtta tema kõrval. Ma ei talunud olukorda, kus sellele eraldi tähelepanu juhtides on keegi eraldi, grupist justkui väljajäetud. Soovisin, et kuuluda võiksid kõik.
Tundsin, et nii ei või mitte olla – kui järele mõtelda, pakub ju mulle ka tema küsimus huvi ja hea meelega seisan seal eemal ja vaatan hoopis uue nurga alt seda ringisebivat seltskonda, kes igaüks omamoodi oma koha otsingutel on. Ärevus väljavaatest tõrjutud olla ei lase mul enamasti kedagi potentsiaalselt samas olukorras pealt vaadata – asjaolu, mis asjalik-töises keskkonnas on palju lihtsam märgata kui koduses. Põnevus kahekesi teistega justkui konfronteeruda või tuli selle viimase eest enda peale võtta tõotas sütitavat energiavalangut. Ei teagi, mis teised sellest mõelda võisid – ehk ei pannud suuremjagu seda olukorda mikski ja vaevalt neid ka minu repositsioneerumine üllatas. Suurt ei mõelnud ma ise selles situatsioonis midagi, pigem käitusin instinktiivselt ja ju olid riskid nii tagasihoidlikud, et ei väärinud küünlaid. Oleks olnud see grupp mulle võõras, oleks lugu olnud kindlasti teine ja riskijuhtimine kalibreeritud nagu Bachi “Hästitempereeritud klaver”.
Hästi selle harjutuse juures oli see, et pealtnäha elevusttekitav sahmelus annab otsad kätte avastama, mis nende viivukeste inimkontaktide loomise keskel võiks päevavalgele tulla. Vähemhästi võib-olla see, et kogu harjutus oli nii kiire, et ehk läks seal omajagu palju infot kaotsi? Me ei peatunud kuskil pikalt – ka mitte minu uue koha leidmise fakti juures – ja sellest on tagant järele kahju. Isegi mitte otseselt sellest, et oleks pidanud seda minijuhtumit eraldi analüüsima, vaid pigem just sellest, et selliseid infokillukesi sealt pudenes, millest suurem jagu vast tõesti märkamata jäid.
Millest siis tuleb see, et pausi võtta niimoodi ei ole tihtipeale mahti? Kibeleb eeskõneleja järgmise teemaga edasi, mõteldes, et osalejad ju niigi teatud mõttes edasijõudnud on ja niigi aru saavad, mis asja mõte oli? Või on ehk jagada nii palju, et vorm saab dominantse rolli sisu ees. Niimoodi rutates tuhiseme elust läbi, panustades kvantiteedile ent meelde sellest kõigest jääb ehk tagasihoidlik “linnuke” tehtud kastis ja sisekaemus kvaliteedist saab taas kord lükatud teadmata tulevikku.
Selle viimase võtangi siit kaasa – ärevus kuulumistundega seoses – kui prevalentne see inimestes on, teadvustatud või teadvustamata. Oleks me seda uurinud, oleks aidanud võti keerata paokile küsimuse ühenduse kohta inimestevahelistest suhetes. Aega on meil ühtmoodi ja mida aeglasemaks tähelepanelikkusega venitan sekundi, seda enam jääb sellest ajast näpuvahele liivakellast, mis terahaaval merre pudenemas. Ehk oleksin võinud ka teha ettepaneku peatuda – liiga tihti olen võtnud ruumi selle asemel, et ise roolis olla.
Ühel heal päeval oma praksises prooviksin aja selles hetkes seisma panna. Nagu praegu, mõtiskledes kogetu üle ja leides pudeneva liiva hulgast nii mõnegi pärli. Mõeldes sellele, millest on rääkinud Maya Angelou – kuidas luua tunne, mida saab kogeda, selle asemel, et lajatada tegevustega.
Comments are closed