Inimeseks olemise nüansid

The only true currency in this bankrupt world is what you share with someone else when you’re being uncool.

Nii ütles filmis „Almost Famous“, ja võib-olla ka päris elus, Lester Bangs, üks Ameerika legendaarsemaid rockikriitikuid.

Kes on filmi näinud, teab, et see räägib tunneterikka loo ühe rockbändi ja ühtlasi ka mainitud muusikaajakirjaniku karjääri algusest, joonistades ilmekalt välja, miks ta nii tuntuks sai.

Miks need read mind kõnetavad?

Lihtne on jätta endast mulje kui superlahedast badass tegijast ja süüdistada oma altminekutes teiste vajakajäämisi; jagada sotsiaalmeedias pealtnäha õnnehetki, samal ajal reaalsuses enese või lähedastega pahuksis olles. Nii ka mina – harva olen rääkinud oma kolleegidele päriselt oma mõtetest või lähematele sõpradele päriselt töistest tegemistest. Mul on veidi nagu nii, et olen ühes maailmas üks ja teises teine. Igaks juhuks. No äkki nad ei kiida heaks. Äkki ma ei ole piisavalt tark. Ma ei ole ju seda õiget kooli õiges valdkonnas lõpetanud. Ja haridus enne seda on töises mõttes üsna jaburast valdkonnast.

Nii olid tavaliseks saanud situatsioonid kolleegidega, kus tunnen ennast pisikesena, sest mul ei ole ju nii põhjalikku kogemust kui neil või nii uhket haridust kui neil või üleüldse mul on kindlasti midagi puudu, mis mul peaks olema, et olla piisav, sest ma ei ole ilmselt ikkagi ju piisavalt palju ära teinud veel. Hoolimata mõnikord ekstreemsetest töötundidest. Hoolimata tegelikult positiivsest vastukajast minu senisele toimetamisele. Ikka ja alati on ikka midagi puudu.

Lisame koroonaaegse kodukontori isolatsiooni koos vähese liikumisega, suurema töise vastutuse kui varasemalt, paar-kolm valusat füüsilis-emotsionaalset tervislikku üleelamist, paari aasta taguse lähedase kaotusega seotud tunnistamata leina, kõigele krooniks koroonadiagnoosi ja saabki kokku sisuliselt läbipõlemine. Ruttu jõuab kohale adumine, et samamoodi edasi ei saa, aga teistmoodi ei oska. Mis siis teha?

Kerime sealt aega umbes aasta võrra edasi. Avastan end situatsioonist, kus mu kolleegid on saanud tunda minu emotsionaalset valangut… piisavas mahus, et küsida minu käest pärast: „on kõik hästi?“ Ühe korra sain sama küsimuse ka varem, sel samal läbipõlemise hetkel. Muidu aga ei saa öelda, et minu käest oleks senise kaheksa aasta jooksul keegi niimoodi küsinud. Kas pole olnud põhjust või pole märgatud, ilmselt mõlemat.

Aga mis läheb sel korral teistmoodi, on üks peale tööpäeva telefonikõne selles situatsioonis osalenud kolleegiga, kui lausun, et „mul on häbi olla emotsionaalne.“ Miks?

Võin ju süüdistada selles intensiivsuses oma poola vanavanaema ja 12,5% slaavi temperamenti, aga tõele lähemal on ilmselt asjaolu, et see on lihtsalt üks inimeseks olemise nüansse. Olen kasvanud oma eelarvamuste ja stereotüüpidega, pidades liigset draamat nõrkuse märgiks, konkureerides naisena „meeste maailmas“. Jutumärkidega, sest ma tegelikult enam ei usu, et selliseid liigitusi saab teha. Aga ma olen seda siiski pikalt uskunud ja harva hästi traditsiooniliselt naiselikel teemadel kaasa rääkida osanud. Nagu ütlesin, kõigil oma eelarvamused ja stereotüübid, hinnangud ja sildistamised.

Kuus kuud tagasi ma ei oleks osanud seda situatsiooni sellise lausega kokku võtta. Aga kuna ma olin jõudnud omadega sellisesse emotsionaalsesse lappesse, et endal oli juba piisavalt vastik, siis nüüd olin nelja kogemuse võrra rikkam.

Üks – füüsiline liikumine ja uni. Tervisest ja tugevast füüsisest olen lugu pidanud alati, kuid mitte miski ei ole mind motiveerinud liigutama või magama nii palju, kui väljavaade selle lappega jätkata.

Kaks – psühholoogiline tugi spetsialisti poolt. Olen seda proovinud elus korduvalt ja alati on see lõppenud kuidagi nii, et „no ma ei tea, see vist ei ole minu jaoks.“ Aga umbes neljandal korral viis tuntud Eesti psühholoogi küsimus „mida sa soovid?“ vastuseni „soovin juhina areneda“, sest see tundus olevat see põhiline parandamist vajav koht. Ühtlasi sain soovituseks Raimo Ülavere nime. Ja viies kogemus psühholoogiga tõi leevenduse leinale, aga enne seda ruumi märgata enda vajadusi inimesena, ja lasi eluga edasi minna.

Kolm – pool aastat kohtumisi ja arutelusid Raimoga. See vist ei läinud päris tavalist valemit pidi. Teema, mis alguses juhtimisharjumuste treenimiseks välja sai valitud, kadus horisondilt üsna pea ja andis voli laiemale diskussioonile, mida ma elus teha tahan, kus ennast näen, kas ja kuhu ma kuulun ja mida selleks kuulumiseks tegema pean või ei pea. Vististi oli enim kasu taipamisest, et ma ei peagi midagi ekstra tegema oma praegusesse tiimi kuulumiseks või tõestamiseks, et olen selle koha ära teeninud. Seal ma ju olen ja nii on. Aga sain aru, millised situatsioonid töises keskkonnas minu jaoks emotsionaalselt kõige sütitavamad on – olukorrad, kus olen vastamisi kolleegidega nö samal pulgal – kellega paratamatult tunnen kõige enam ärevust selles osas, et mis mulje ma nendega võrreldes siis jätan ja kas see on piisavalt hea ja kas minu panus on vajalik.

Ja neli – Brené Brown ja tema raamatud, podcastid ning uurimisvaldkond – häbi ja haavatavus. Ausalt öelda avastasin enda jaoks esimest korda elus sellises loogilisuses ja terviklikkuses kogu inimeseks olemise emotsionaalse dimensiooni. Seni olin liigitanud asju laias laastus kaheks – no nagu ikka teismelisena liigitame, et must ja valge, loogiline ja emotsionaalne, piisav ja mittepiisav, kompetentne ja mittekompetentne, edukas ja mitteedukas. Aga nagu tuleb välja, saab ka teisiti.

Niisiis olin füüsiliselt puhanud ja tugev. Olin kogenud tähelepanu ja huvi oma tunnete ja nende juurpõhjuste vastu ja adunud, et see on okei, et nii see käibki ja et ma pole ainus inimene maailmas, kes selliste asjadega hädas on ja et misasi see ülepea on, millega ma täpselt hädas olen. Olin kogenud ruumi sõnastada oma pürgimusi ja mõtteid, sest Raimo oskas küsida nii, et ma ei tundnud ennast väikesena ja mu takistused minu mõtlemises ebaolulisena või nii, et targem on igaks juhuks mitte päris kõiki mõtteid välja rääkida, sest mine tea, kas need üldse mingid mõistlikud mõtted on. Ja Brenélt sain sõnavara ja nimetused ja arusaamise, mis rolli need inimeseks olemise nüansid täpselt mängivad.

Nii siis ongi, et olgugi, et olen vähemalt viimased viisteist aastat proovinud olla nii tubli kui ma vähegi olen osanud, üritanud sättida oma elu korda ja harjutanud harjumusi, mis toetavad tulemusi. Ei saa ju öelda ka, et neid tulemusi ei oleks. Aga kui tahes palju neid ka poleks, igal juhul oleksingi ilmselt jäänud tundma, et kunagi pole piisav, kui poleks olnud seda ruumi ja neid inimesi, kes võtsid aega kuulata, huvi tunda, pakkusid samale asjale teisi vaatenurki.

Nii ma siis adusingi, et olin proovinud olla ühes maailmas üks ja teises teine. Otsinud kuulumist ja mõistmist, jättes endast osa maha, et näida sobivam. Ja olgugi, et seda haavatavuse osa olen tööalaselt praktiseerinud juba aastaid, adudes, et need iseenda altmineku lood on kõige lihtsam viis ühenduse saavutamiseks tiimiga, siis häbitunne ja üldse kogu emotsionaalse maailma detailsus ja tundmine on minu jaoks uus. Adumine, et tegelikult tean, millal suuremat emotsionaalset reaktsiooni oodata, millised olukorrad seda suurema tõenäosusega käivitavad, kuidas füüsiliselt neid olukordi oma nahas ära tunda ja ohjata ja milline revolutsioon peitub selles potentsiaalis – selles väljendust otsivas tões tunde taga.

Pole ju kuigi cool öelda, et „mul on häbi.“ Aga räägime me sellest või ei, see ei muuda fakti, et see tunne seal on. Kirjeldamatult vabastav on olla lihtsalt sina ise, ilma meeletu filtreerimise ja reguleerimiseta, mis sobib ja mis ei sobi; hell iseenda suhtes. Veel põnevam on avastada, mis on tegelikult tõsi iseenda kohta – see aitab palju rohkem edasi kui konformeerumine. Ja on kordi nauditavam. Poleks olnud seda ruumi, poleks neid tõdemusi. Veel vähem oleks lootust ühendusele iseenda ja teistega, rääkimata siis kuulumisest. Nii et nagu Lester Bangs ütles, tasub rääkida asjadest nii nagu nad on, päriselt.