ISCI Superviisori ja coachi väljaõpe, juhtimise suund.
Moodul 5: Varjatud protsessid supervisioonis ja coachingus. NLP lähenemine.
Kui me võtame endale vastutuse oma tunnete eest, siis ilmutame sellega oma inimlikkust ja kutsume niiviisi esile reageeringu teistes inimestes.
“Risk olla elus” James Oldham, Igor Yaro Starak, Tony Key
Kui me oleme seltskondlikud loomad, kelle jaoks on kõige tähtsam tunda, et meid on tuntud (Dan Siegel) ja samas suurem jagu ajast me käime nagu kassid ümber palava pudru, vältides iga hinna eest konflikti (Fritz Perls), sest see tundub ohtlik, siis selline riskijuhtimine on mulle tõepoolest äärmiselt tuttav.
Õppisin juba varasest noorusest millegipärast oma elu elama 99% riskivabalt – kõige kindlam viis mitte saada tõrjutud – ära alusta kontakti. Kõige kindlam viis mitte saada halvaks pandud – tee kõik asjad ära maksimaalselt hästi ja rohkem kui küsitud. Kõige kindlam viis mitte saada põlatud – skaneeri koguaeg ümbruskonda ja tee mõttes märkmeid, millistes olukordades teised inimesed saavad põlatud – analüütika ju töötab ja nii ongi lihtne saada kokku pikk nimekiri kõikidest asjadest, mida ei peaks tegema, mida peaks kontrollima, kuidas vastata standarditele ja ühiskonna eeldustele, selleks et proovida olla õnnelik.
Paradoks – nii ei saa õnnelikuks, sest nii jääb elamata. Tähelepanu on nii koguaeg endast väljas, teiste inimeste ja ümbruskonna juures. Ja mind ennast ei õpi tundma peaaegu mitte keegi, sest mind ennast ei ole lihtsalt mitte kunagi kohal. On ainult väga hästi toimiv raamatukogu praktikatest, mis – jah – hoiavad ära tõrjumise, aga – nad hoiavad ka ära kontakti, sest selle viimasega riskida tähendaks avada uks võimalusele kaotada eos seesama kontakt.
Ja lihtsam, tervislikum vist, on proovida mängida ja tiirelda üksteise ümber nii, et pealtnäha justkui on inimesi, aga sisuliselt keegi mind ei tunne. Võib-olla isegi, et ma iseennast päriselt ei tunne, sest eelkõige ongi puudu see kontakt iseendaga. Noh, okei. Analoogsele teadmisele olen tegelikult jõudnud varemgi, aga muutus on ikka ootel. Kardan? Mida?
Võib-olla see ei ole mitte niivõrd hirm kui harjumus elada oma elu nii, nagu ma seda viimased 40 aastat olen elanud. Ja ka see ei ole tõsi – ma olen tegelikult muutunud. Ja hakanud käituma teistmoodi – olnud mingites põhimõtetes kindel ja lahendanud osa küsimusi käigult.
Mäletan oma 15 aasta tagust elu põhimõtet – mitte midagi hirmu pärast tegemata jätta. Võib-olla siis mugavus on see kurja juur? Mugavus, harjumus, paljude emotsioonide (vahel ilmselt ka alateadlik) vältimine, ja seeläbi kergem vastupanu tee. Kui ma alustasin oma kohatuse teekonda, siis miski minus ilmselt tahtis sellest pääseda.
Ja väljakutseid olen alati nautinud – las siit siis tulla nüüd see järgmine: leida päevast üks tundlik olukord, kus vältisin midagi – ja võtta järgmisel päeval selle suhtes ette korrektsioon. Treeninguta ei saabu ka uut võimekust ja võib jääda alatiseks unistama sellest vormist, mis aitab nautida füüsilise keha täit potentsiaali.
Saagu sellest füüsise ülesehitamise protsessist muu hulgas minu tee iseeneses – koos kehalise treeninguga treenida ka emotsionaalset vormi. Katsetamata ei saa, vaadakem siis, mis saab saada, kui riskijuhtimine lõpetab ülefunktsioneerimise ning aus kohalolu võtab vedada kohatuse kohale.
Comments are closed