ISCI Superviisori ja coachi väljaõpe, juhtimise suund.
Moodul 1: Coachingu ja supervisiooni alused
Üleüldiselt nautisin neid nelja päeva väga – need tõid juurde nii palju energiat, et tunne oli, nagu oleksin veetnud nädala puhkusel. See energia tuli sellest, et sain neli päeva järjest tegeleda asjadega, mis mulle meeldisid (selle asemel, et tegeleda kohustustega) ja ilma, et oleks pidanud liiga palju millegi pärast muretsema. Nautisin seltskonda, võimalust kõigi kolme lühikaemuse jooksul mõttetreeneri abil enesesse vaadata ja tegeleda teemadega, mis vajasid lahendust.
Esimene neist – pildi abil mõtestada teekonda oma tänase mina juurest tuleviku minani pärast 2,3 aastat – siin õppisin eelkõige seda, et tasub usaldada iseennast, sest tööriistad on olemas juba praegu ja teekond nende kasutamisel tõotab põnev. Omaette kõnekas oli fakt, et kuulsin vastuseid enda küsimustele ka nendes tegevustes, kus ise olin mõttetreeneri rollis.
Teine neist – 30 minuti kaemus – siin tegelesin töise küsimusega, kus adusin, et tasub siis ise need lüngad täita, mida teistele ette heidan. Probleem on ju minul ja mitte neil.
Kolmas neist – GROW katsetus – siin võtsin ette suurema küsimuse, mis ilmtingimata GROW formaati kõige paremini ei pruukinud sobida, ent sain siiski mõttetreeneri pakutud mõttest inspiratsiooni (adusime ühiselt, et see ei olnud tegelikult otseselt vajalik käsiloleva formaadi tarbeks) ja teisalt leidsin, et jällegi on tööriist ju olemas – tarvis seda ainult kasutada hetkes, kus see vajalik on. Hetk, mida lahkasime, on olukord, kus tunnen ennast teise inimese kõrval väikesena – on see siis nõuannet saades, ilma et oleksin seda küsinud; olukord, kus ise peaksin olema eksperdi rollis ja minu vastas on keegi, kes on minust vanem, targem, hierarhias kõrgemal, pikema kogemusega või – naerge nüüd – meesterahvas.
Raimoga (vt esimest postitust) tegelikult leidsin sellele teemale töises kontekstis toimiva lahenduse, kuid avastasin, et nüüd uut oskust omandades ja adudes, et osa meist on tegelikult juba mõnes inimeste aitamise-arendamisega seotud valdkonnas pikemalt tegusad olnud, olen jälle sama reha otsas. Harjutamine pidavat tegema meistriks, nii et proovin nüüd rakendada nii eelmist õppimist (et ma ei pea oma kohta välja teenima, sest ma juba olen osa käsilolevast – on see siis tiim, õppegrupp või midagi muud) ja ka uut oskust kohal olla, ankurdada tähelepanu hingamisele ning märgata, mis minuga selles hetkes parasjagu toimub (siin kuuluvad tänusõnad City Yoga õpetajale Piretile, kelle käe all harjutasin 8 nädala vältel MBSR kursusel kohalolu).
Üks teema, mis minu meeltes veel tähelepanu pälvis, oli küsimus kohatusest. Kohatuse temaatika on saanud alguse minu sõpruskonnas, viitega minu murele selle suhtes, kas see, millest parasjagu räägin, kui üldse midagi räägin, on sobiv. Minu lugu, mida enesele ikka korrutanud olen läbi elu, on see, et ma ei sobi. Tagant järele mõeldes on see tekkinud kahe teguri kombinatsioonis – esiteks asjaolu, et ma ei ole osanud varasemalt oma tunnetega midagi ette võtta, ei neid märgata, nimetada, rääkimata nende normaliseerimisest või lihtsalt nendega olemisest; ja teiseks asjaolu, et loomult olen introvertne, vajan aega, et omaette olla ja eriti juhul, kui suhtlemist on olnud palju. Aga samas armastan suhtlemist, eriti sellist, mis läheb sügavuti ja vähem sellist, mis on lihtsalt meelelahutuslik ja pealiskaudne. Lisaks olen olnud suure osa elust lihtsalt uje – pole riskinud astuda esimest sammu, et vältida äraütlemist ja tõrjutuse tundmist. Ja nii see „ma ei sobi“ vist tekkinud ongi. Tihtipeale olen ka mitmetes teemades omast arust olnud teisel arvamusel, kui paljud minu sookaaslased – teemades, nagu majanduslik kindlustatus, perekonnamudel, välimus, võib-olla midagi veel, aga see ei olegi tegelikult oluline. Tänaseks tean, et see on tegelikult olnud näiline ja mul on ka omaenda tutvusringkonnast kuhjaga näiteid nii ühelt poolt kui teiselt poolt. Nii et see lugu enam ei teeni, see on lihtsalt osa minu minevikust, minu senisest identiteedist – see on toonud mind tänasesse päeva ja seda ei ole enam tarvis.
Esimese mooduli käigus sain kahelt õpingukaaslaselt tagasisideks mõtted, mis kinnitavad hoopis vastupidist – et kõik see, mis seni justkui nagu pole sobinud, on tegelikult – vastupidi – just väärtus. Ja selle mõttega lõpetangi – tänulikkusega ruumi eest, kus olen saanud olla mina ise. Muide, ka Raimoga kogetu võib lühidalt kokku võtta sama läbiva mõttega – minu enda mõtete kõlakoda, kus mõttetreeneri ülesanne oli lihtsalt pakkuda turvalist ja tähelepanelikku ruumi, kus kõik minu mõtted on järsku tähtsad.
Comments are closed